Orienteerumisklubi TON::Orienteerumine

Vesteldes mõne tuttavaga orienteerumisest, tuuakse kohe välja põhiline mure – kõik arvavad, et temast orienteerujat ei saa kuna ta eksib isegi seenemetsas ära. Ja nii peabki ala tutvustades hakkama vastama kõigepealt sellele küsimusele. Vastus on, et seenemetsa minnes ei ole tavalisel inimesel antud paikkonna kaarti kaasa võtta ja tihti pole tal ka kompassi ühes ja nii võib pilves ilmaga mets pea päris segi ajada. Samasugustes tingimustes võib ka orienteeruja seenel käies ära eksida. Orienteerumisvõistlustel antakse aga stardis antud paikkonna täpne kaart, kuhu on leppemärkidega kantud kõik teed, kraavid, kivid, künkad, lohud, lagedad, sood, jne. ja kui on ühes ka kompass, mille abil saab õige kontrollpunktidesse mineku suuna kätte, võibki julge südamega metsa minna, vastu tundmatule loodusele ja põnevale raja läbimisele. Nautima seda ala, mida mina ja paljud teised selle ala harrastajad loevad maailma parimaks ja millest hiljem on väga raske loobuda.
Orienteerumist võib nimetada ka tervisespordialaks, pikaajaline kogemus on näidanud, et ta mõjub hästi nii füüsilisele kui vaimsele tervisele. Ta köidab inimesi aastateks ja aastakümneteks. Vanus ei ole oluline. Osavõtjate hulgas on nooremaid kui 10a. ja vanemaid kui 80 a. Igale eale on temale võimetekohased rajad. Ala on huvitavam kui tavaline jooks või suusatamine või jalgrattasõit, kuna esiteks ta meelitab sind ise kodust välja ennast harrastama, teiseks lülitab sind sellega tegelemise ajaks tavaelust täielikult välja, on hea stressi maandaja. Ta tekitab stardist alates pidevalt suunatud mõtlemise, kuidas vahemaid ühest kontrollpunktist ( KP-st) järgmisse võimalikult kiirelt ja ökonoomselt läbida, kuidas leida parim liikumistee ja kuidas kõike ümberringi olevat jõuaks samal ajal jälgida. Ja tekitab suure rahulduse kui sul see on õnnestunud ja oled enda jaoks vigadeta soorituse teinud. Samas kaob kartus metsa ja eksimiste ees.
Orienteerumine sobib kõigile, kes näevad ja on liikumisvõimelised, kes viitsivad mõelda ja ettetulevaid ülesandeid lahendada (teha teevalikuid – kuidas minna?), tahavad looduses liikuda tähelepanelikult silmi lahti hoides, ei pelga füüsilist koormust, pori ja vihma ega eksimist, mida looduses liikumine paratamatult kaasa toob, kes tahavad end välja lülitada argirutiinist ja eluprobleemidest, tahavad viibida meeldivate inimeste seltskonnas keda ühendab ühine hobi ja kellel ei ole kahju ajast enda igakülgseks arendamiseks.
Tulemuse saamiseks tuleb läbida teatud arv kontrollpunkte, mis asuvad kindlatel objektidel ja on kaardile kantud. Kes jaksab, see jookseb, kes ei, see sörgib või kõnnib ja samas peab ka pea hoolega töötama, valima välja variandid, kustkaudu minna. Tihti saab kõndides-sörkides kiiremini kui kiire jooksuga, sest viimasel juhul tähelepanu hajub. Rajad planeeritakse nii, et ilma suuremate eksimisteta saaks tunniga välja. Pensioniealised ja noored ka rutem.
Mis puutub eksimisse maastikul, siis eksivad kõik, ka tippsportlased. Nendel läheb ainult oma asukoha kaardilt üles leidmine palju kiiremini kui algajal. Lõpuks aga jõuavad finisisse mõlemad. Tavaliselt hea enesetundega ja täis tahtmist ennast uuesti proovile panna.
TULE SINAGI PROOVIMA! PROOVI VÄHEMALT MÕNED KORRAD, ET SAADA SELLEST ALAST PAREMINI SELGUST. Kõige lihtsam on infot saada EOL – kodulehelt: www.orienteerumine.ee , seal on sellised alalõigud nagu: kalender ja klubid. Need pakuvad igakülgset infot kõigi orienteerumisürituste kohta.
Veel sportlikust orienteerumisest natuke lähemalt. Ta koosneb maastikule paigutatud ja kaardile märgitud kontrollpunktide (KP-de) läbimisest etteantud järjekorras – suund-o (KP rõngad kaardil on kindlas järjekorras joontega ühendatud) või KP-de vabas järjekorras läbimisest teatud kindla ajavahemiku jooksul – valik-o. On veel teisigi alaliike.
KP-d kaardil on tähistatud punase rõngaga, mille tsentrisse jääval objektil asub looduses kontrollpunkt. Rõnga lähedusse on trükitud KP number, tavaliselt vähemalt kahekohaline ja numbrid algavad 31-st ülespoole. Selle abil saad metsas kontrollida, kas oled õiges KP-s.
KP-de läbimine toimub enda poolt valitud liikumisteid pidi ja enda poolt valitud liikumiskiirusega. Näiteks kui enne järgmist KP-d on ees ümmargune mägi, pean valima, kas jooksen (käin) paremalt poolt, vasakult poolt või otse üle mäe.
KP-d asuvad mingil kindlal objektil: tipp, kraavi ots, lageda nurk jne. või objekti juures: kivi ääres, tiigi nurga juures, künka jalamil jne. KP asukohta täpsustab legend (palju kasutatakse piltlegende, millised on, samuti nagu orienteerumiskaardi tingmärgid, rahvusvahelised) näiteks: soo lääneots, tihnikus asuva parempoolse orvandi ülaosa, kivi lõunakülg jne.
Orienteerumisraja läbimise kiirus ei sõltu niivõrd liikumise kiirusest (jooksukiirusest), välja arvatud tipptasemel tegijad, kui puhtast sooritusest. See tähendab, et tuleb valida enda arvates kiiremad liikumisteed ja tuleb püüda need läbida eksimata. KP-d on üldjuhul nähtavad kui ollakse õigel objektil nagu legendis kirjas.
Vahe algaja ja edasijõudnu vahel on selles, et edasijõudnu eksib samuti, aga saab end nn. „paika” või „kaarti” kiiremini kui algaja, kes veel ei oska kõiki looduse objekte kaardilt ruttu üles leida ja siis ta ei tea tükk aega, kus ta asub ja kuhu peaks edasi minema.
Orienteerumiskaardid ja piltlegendid on nagu ülemaailmne ühine keel. Ükskõik mis maale (kus orienteerumist harrastatakse) lähed, võtad kohaliku kaardi pihku ja võid julgelt orienteeruma hakata – tingmärgid on samad.
Natuke tingmärkidest vestluse kujul. Mets kui kõige olulisem komponent o-maastikul kujutatakse kaardil valge alana, lage kollasena, veekogud sinisena ja märjad alad sinise viirutusega, raba hõredama, soine ala tihedamaga. Kraavid sinise kriipsuga, v.a. väga kuiva metsa all olevad kuivad kraavid on pruuni joone või pruuni punktireaga tähistatud. Metsateed ja sihid musta katkendliku joonega, joone paksus sõltub tee klassist. Suuremad teed musta pidevjoonega, asfalttee keskelt pruun, servades mustad jooned. Kive näitavad mustad täpid, kivihunnikut must kolmnurk, aukusid pruun v-kujuline märk. Kõrgusjooni joonistatakse tavaliselt kas 2,5 või 5 m lõikevahega (kõrgusevahega) Need on pruunid pidevjooned, mis jälgivad mäe või nõo kuju. Võib esineda ka katkendlikku e. pooljoont, millega täpsustatakse mõne vormi kuju. Lohkudes ja orvandites näidatakse väikse pruuni kriipsukesega, mis on risti kõrgusjoonega, vee valgumise suunda, selle abil saab aru, kus suunas nõlv langeb. Üks olulisemaid värve on roheline, sest selle eiramine võib viia selleni, et tuleb mitusada meetrit ettejäävas kuusenoorendikus sõna otseses mõttes roomata. Nimelt näitab roheline maastiku läbitavust. Mida (tume)rohelisem, seda raskemini läbitav.
Täpsemalt saad kaardist ja tema tingmärkidest aimu kui suundud sellega maastikule ja muidugi ära unusta kompassi maha, sest ilma selleta võib ka lihtsal maastikul probleeme tekkida, kus suunas minna. Siin aitab hädast välja see hiinlaste leiutis (nagu ajalugu räägib). Kompassi abil saad panna kaardi ja ennast nii, et vaatate mõlemad põhja poole. Kaardil on selleks põhja-lõuna jooned, mis on joonistatud korrapärase vahemaa tagant piki kaarti. Üldjuhul on põhi ees, kui kiri kaardi servades on tavaliselt loetav. Praeguse artikli vaatamise puhul oleks põhi üleval, kui panna see väljatrükitud leht sama pidi enda ette maapinnaga paralleelselt, siis oleks põhi eespool ja ennast koos lehega oleks vaja kompassi nõela järgi põhja poole keerata, siis oleksid õigesti orienteeritud. Kuna kontrollpunktid ei asu ainult põhja lõuna suunal, on kõige lihtsam viis ühest KP-st järgmisse suunda võtta nii, et vaatad mis kellaaja suunas pead järgmisse KP-sse minema hakkama. Võtad kell 12 põhjasuunaks, sinu järgmise mineku suund on näiteks k.16 ja hakkadki sinna suunda minema, jälgides samal ajal kaardilt, mis objekte sa peaksid selle mineku ajal nägema. Kui kõik läheb plaanipäraselt ja hoiad suunda, avastadki end varsti järgmise KP objekti lähikonnast ja enam ei ole raske KP leida ja seal komposteerida.
Komposteerimine on kas kompostriga märke tegemine legendikaardi vastavasse lahtrisse, kus on selle KP number, või elektrooniline, KP-s asuva karbi auku SI-pulka (mis on endal ühes võetud) pistes, millele karp reageerib valgus- ja helisignaaliga. Finishi järgselt loetakse sellest pulgast andmed maha, mis KP-s ja mis kell käisid.
Kui nüüd on tekkinud väike huvi, võid lahti võtta internetist kodulehe www.orienteerumine.ee, sealt kalenderplaani ja vaadata kui palju on võimalusi osaleda päevakutel (nn. „tippudele” on see treeningvõistlus, rahvasportlased võtavad seda päris võistlusena, aga hooaja lõpul jagatakse ka seal medaleid) ja suurematel võistlustel, kus osaleda võib igaüks. Seal on ka väiksematele lastele, kellele 12a. vanuseklassi rajad veel liiga rasked, nn. nöörirada. See rada on tähistatud lindiga, mis ei lähe otse punktist punkti, vaid kaartega. Lint ei lase lastel ära eksida, samas kes juba oskavad kaarti lugeda, jooksevad otse ja saavad nii kiiremini. Selle rajaga tegeleb SRD klubi.
Ja veel üks tähelepanek: ära hakka kohe teiste järel minema (tormama, pea laiali otsas), ka kõndimisega võib hea tulemuse saada. Esimestel kordadel ei pruugi veel nn.asjale pihta saada, milles on selle huvitava ala mõte. Varsti aga läheb juba nii hästi, et kaarti loed jooksult nagu ajalehte. Ja kui metsas raja läbimisel lõpupoole hakkad mõtlema - küll täna on hästi läinud, siis muidugi kohe oled omadega hädas ja hea kui kergemat sorti veaga pääsed.
Head pealehakkamist, meeldimine ja harjumus tulevad iseenesest.